Köln

Ma kadusin pikaks ajaks ära, nii et nüüd hakkan tagantjärele kirjutama, mis mu elus toimunud on. Laupäeval (14.06) käisime Kölnis. Maastrichti rongijaamas nägime vanameest, kellel olid naisteriided seljas:) Päris chill mees oli ja oskas kontsakingadega käia paremini kui mina:P

Kölnis läksime Kölni katedraali ekskursioonile. Väga huvitav oli! Kaks aastat tagasi käisin niisama seal ja ei teadnudki, mis ja miks ja kus on. Nüüd sain aga veits targemaks.
Pärast ekskursiooni läksime grillima Prokischi juurde. Seal olin ma suht šokeeritud, kuna olin seni veendunud, et tal peaksid olema vähemalt minuvanused lapsed. Tal on aga kuskil 8-10-aastased tütar ja poeg. Uskumatu! Ma otsustasin, et ei taha oma laste vanaema olla, nii et peab neid ikka piisavalt vara tegema;)
Raineri lastel oli õudselt ilus sõber - suht tumeda nahaga ja imeilusate pikade lokkis juustega. Viimasel ajal meeldivad mulle lokkis juuksed. Ei tea, mis juhtus:) Olen terve elu arvanud, et sirged juuksed on ilusamad, aga viimasel ajal tunduvad lokid palju ilusamad.

Kui Tiiu mängis normaalset jalkat, siis mina mängisin päris palju lauajalkat (lõpuks väsisid isegi käed ära:) Oiii mulle meeldib see mäng! Kunagi ostan selle endale:) Raineri lapsed olid tõelised lauajalgpalli profid. Nii tüdruk kui poiss mängisid minu tasemel. Väga põnev oli! Kui ma õe mehe venna lapsega Itaalias mängisin, pidin kogu aeg kaotama, sest vastasel juhul hakkas ta nutma (eelmisel suvel oli ta 4-aastane). Prokischi lastega oli aga meil täiesti tasavägine mäng, nii et mul on veel palju arenguruumi. Isegi lapsed mängivad peaaegu paremini kui mina. Samas neil on võimalus harjutada iga päev, mul ei ole veel.



Raineril on hästi ilus kabinet ja megapalju maksuraamatuid. Tahan, et mul oleks vähemalt sama palju kunagi:)

Õhtul tuli buss meile järele ja me läksime Maastrichti.





Pühapäeval (15.06) otsisin terve päeva materjale magistritöö jaoks meie raamatukogu andmebaasis. Esmaspäeval käisin raamatukogu printimas ja kopimas ja õhtul oli meil good-bye party Highlanderis. Ma arvan, et see oli kõige parem pidu kõikidest, kus ma Maastrichtis käinud olin. Nii äge oli! Aga vaatamata sellele läksin sealt teistest varem ära, kuna järgmisel päeval pidin Amsterdami IBFD raamatukokku sõitma. Enne lahkumist üllatas mind Frank, kes on meie kursuse üks suuremaid naljamehi. Nimelt ütles ta, et kui me temaga FIRSTi peol esimest korda kohtusime, tegin ma tema elu parima nalja ja siis ta mõtles "I like this girl":) Oma arust ei oska ma üldse nalja teha, nii et see oli väga tore üllatus. Nõme on aga see, et ma ei mäleta mis nali see oli:) Mäletan ainult, et see oli seotud sellega, et kui mees ütleb "ei", ta mõtlebki "ei", kui naine ütleb "ei", siis... mul on täielik mäluauk:S Mäletan vaid, et me naersime täiega, aga mida ütlesin, ei tea:) Ei arvanudki, et see võis nii muljetavaldav olla:) Teada saamise tingimuseks oli, et ma jään peole kauemaks. Ma ei tahtnud IBFD raamatukogus uinamuina olla, nii et ma läksin ära.